Võtan vastu mulle pakutud võimaluse mõtiskleda selle üle, mida mõisted „hool“ ja „hoole-eetika“ loometöös tähendavad. Harva kirjutajana kipub see vaevarikas töö venima, mida teisalt katkise jalaluuga koduseinte vahel istumise sund jällegi soodustab. Minu eest hoolitsetakse, ise aga jään võlgu oma koerale, taimedele, akna taha pandud toiduga harjunud lindudele päris pikkadeks nädalateks, kuni minu organism puhkab ja luude kokkukasvatamisele keskendunud on.

Mida siis kunstnik hoolest teab? Ühest küljest on protsessipõhine ja suuresti intuitiivne stuudiopraktika selgelt hoole(töö)ga seotud. Mulle tuttavate materjalide, nagu savi või lõnga tööprotsesside jaoks valmisseadmine või sobivaks töötlemine on aega ja meelerahu nõudvad tegevused, keskmes puudutus, ning mis ühtlasi häälestavad keha ja vaimu juba järgmisteks tööetappideks ette. Selle kirjutise külge on pikitud seesugust häälestustööd kirjeldavad lühikesed tekstilõigud. Sellise ettevalmistuse eest hoolitsemine loob tugeva suhte käe, tööpinna ja materjalide vahel. Sellisest (tundma)õppimise, hoole ja loomise suhtest räägib näiteks Jyrki Siukoneni populaarne teos „Vasar ja vaikus“ või ka Lambros Malafourise raamat „How Things Shape the Mind. A Theory of Material Engagement“. Samuti toetab seda kogemust mind juba mõnda aega köitnud mitme uusmaterialistliku teoreetiku kirjutatu. Näiteks Karen Barad uurib oma mahukas teoses „Meeting the Universe Halfway: Quantum Physics and the Entanglement of Matter and Meaning“ inimeste ja mitteinimlike tegurite vahelisi suhteid, rõhutades materjalide aktiivsust ja agentsust kui olulisi aspekte kunsti mõistmisel.

Teisalt pean tunnistama, et sõna „hool“ tekitab minus ka teatud võõristust, kohates seda näiteks paljudes näitusekontseptsioonides või kunstnikupositsioonides. Kas hoolt saab võtta plaani ja kuulutada pressitekstis välja, kui see peaks olema justkui hoole pakkuja ja vastuvõtja vaheline tundlik toimimine. Isegi kui kunstnik tahab näitusel hoolt „kõigile“ pakkuda, tekitab see pisut ärevust – kuidas oodatud suhe tellimise peale tekib?

Kuigi hoole-eetika mõiste pole sugugi uus,¹ on viimastel aastatel ja osalt ka seoses COVID-19ga ja Venemaa agressiooniga Ukrainas märksõna „hool“ (care) tihedas kasutuses. Võiks isegi öelda, et tekkimas on uutmoodi hoolekultuur ja -etikett, mida tajun näiteks õppejõutöös, kus suhtlus on muutunud tundlikumaks ja teistega arvestavamaks võrreldes ajaga, mil ise EKAs õppisin. Teemad, nagu kliimakriis, enesehool, puhkus, füüsilise ja vaimse tervise mured, koduvägivald, dialoogid kogukonnaga, kodanikuvastutus, toidu kasvatamine ja päritolu, suhestuv esteetika (relational aesthetics), kehastatud praktikad (embodied practices) ja radikaalne hoolekanne (radical care), on suuremas või väiksemas mahus iga näitusemaja näituse- või publikuprogrammis esindatud. Kuigi see teemade loetelu on väga lai, võib kõiki neid siduda hoole-eetika ja feministliku moraalifilosoofia kontseptuaalsete raamistikega. Hoole-eetika on kokkuvõtlikult suhetele keskenduv eetika, kus tähtsal kohal on emotsionaalsed vajadused, kehaline haavatavus, suhe ja koostoime teiste inimeste ja mitteinimestega ning kontekstitundlik lähenemine probleemidele nii isiklikul kui ka institutsionaalsel tasandil.

Aeg-ajalt satun vaatama mõnd kaasahaaravat filmi „vanamoodsatest“ loovisikutest, peamiselt meestest, nagu näiteks Rainer Sarneti „Vaino Vahingu päevaraamat“ (2021) või Joosep Matjuse ja Katri Rannastu „Pingeväljade aednik“ (2021) Mehis Heinsaarest. Silma hakkab hoiak, mille suhtes need meesautorid näivad väga ranget joont hoidvat ja mille tõttu neid muuhulgas ka hinnatakse. Pean silmas aja ja hoole suhte kontrollimist. Aega antakse ja kulutatakse valikuliselt – lähedastele (inimestele) vähem, loometööle ja töörahu-ruumi või eriliselt terava seisundi tekitamisele ja hoidmisele rohkem. „Vaino Vahingu päevaraamatus“ on lavastatud stseen ühe Vahingu novelli põhjal, kus ise samuti kirjutada sooviv naistegelane tassib poest koju leiva, piima, lihatüki ja laob need köögis kirjutusmasina taga tippiva kirjaniku ette lauale. Kirjanik pakib liha paberist välja ja viskab selle ärritunult põrandale, süüdistades naist tema töörahu rikkumises. Vaatajana tajun aga eriti eredalt mitte seda mõistetavatki abikaasadevahelist loomekadeduse liini, vaid kujutlen tollel ajal poesabades raisatud aega ja tuskategevalt kasinaid poelette. Selles ja ka teistes selle filmi stseenides on naistegelased ilusad, aga kodutööde ja poeskäimise vaeva, hoole kandjateks. Kuigi võin enam-vähem kindlalt öelda, et praegusel ajal on asjad juba hoopis teisiti, jäi mulle „Pingeväljade aednikust“ meelde Mehis Heinsaare juurde sünnipäevale tulnud ema küsimus, kuidas see moodne tolmuimeja töötab, mille peale kirjanik vastab, et ta ei tea.

Lugeja võib-olla ei usu, aga mitte kodutöödest ei tahtnud ma kirjutada. Tegelikult tunnen ülalmainitud filme vaadates ära, et mindki ei ole miski samavõrd laadinud ja toitnud kui häirimatud stuudiosessioonid, olgu ruumis palju segadust tahes. Millest siis need pedantsed nõudmised iseendale ja ümbrusele? Olen endale korduvalt mind ümbritseva ja katva segaduse pärast mitmesuguseid diagnoose pannud. Mulle tundub, et meie hoolekultuuril on ka oma pahupool – perfektsionist langeb lõputu hooletöö lõksu või jääb katma vaid üht kitsast spektrilõiku.

End koristamise teemaga ummikusse kirjutanuna leian Youtube’ist jabura videodokumentatsiooni pealkirjaga „Võta end kokku!“ („Pull Yourself Together“)², mis just need pigem naisliini pidi päritavad ootused ja nõuded üle võlli keerab. Bobby Baker, Londonis elav kunstnik ja aktivist, on alates 1990. aastate lõpust võtnud sõna muu hulgas erinevate psüühikahäiretega inimeste häbimärgistamise ja diskrimineerimise teemal. Lähtudes talle endale öeldud sõnadest ajal, mil ta vaevles vaimse tervise probleemide käes, lõi ta Londonis, Haarlemis ja teistes linnades esitamiseks performance’i „Võta end kokku!“. Asi nägi välja nii: aeglaselt mööda linnatänavaid sõitva kastiauto külgedele paigaldatud loosungitel laiutavad kirjad „Võta end kokku!“, „Naeratus näole, kullake!“, „Sa saad hakkama!“. Auto kastis istuv Baker karjumas valjuhääldist möödujatele neidsamu käsklusi: „Hei, pinguta nüüd!“, „Ole rõõmus, kallike!“, „Juhhuu! Pea püsti!“, „Pea meeles, anna endast alati parim!“ jne. Baker nautis nende solvanguna kõlavate nõuannete meloodilist väljahõikamist teistele liiklejatele ja tänavakohvikutes einestajatele, kuna ta oli neidsamu lauseid pidanud elu jooksul nii palju kuulma.³

Bobby Bakeri teos toetub autori enda tugevale ja karastunud karakterile, mis koos hõisetega linnaruumi paiskub. „Võta end kokku!“ on hea näide sellest, kuidas huumor võib aidata meil mõista eetilisi väärtusi või dilemmasid, tehes samas probleemile lähenemise kergemaks ja loomulikumaks.