Avaldatud 14.06.2024
Hsuan-Hsiu Hung on tantsu- ja liikumiskunstnik, kelle loominguline praktika põimib kokku somaatika, visuaalse kunsti, tantsu ja kontemplatiivsuse. Tema looming vaatleb performatiivsetes, terapeutilistes ja uurimuslikes kontekstides somaatiliste liigutuste kaudu enese kogemist suhetes teistega. Praegu juhendab ta regulaarselt qigong’i tunde ja kontemplatiivseid liikumisharjutusi, mis toetavad jätkusuutlikku enesehooldust igapäevaelus. dancinginart.com
Kristi Kuusk on disainer-uurija, kes tegeleb jätkusuutlike nutikate tekstiiliteenuste loomisega. Ta uurib uusi viise, kuidas tekstiil ja mood tehnoloogia abil jätkusuutlikumaks muuta. Kuusk töötab praegu Eesti Kunstiakadeemias tuleviku tekstiili teadurina, juhtides sensoorse disaini uurimisrühma. kristikuusk.com
Projekt „Moving Awareables“ („Liikuvad tajukandjad“) uurib kehalist hoolitsust, disainides selleks somaatilisi kogemusi multisensoorsete objektidega. „Liikuvad“ tähistab seda, et keha paneb eseme liikuma, ning viitab samas sellele, et keha liigub ka ise esemega suhestudes. „Tajukandjad“ viitab sellele, et miski on „kantav“ ning et tegu on asjaga, mis paneb meid kogetut tajuma1. Disainiuuringute käigus küsisime, kuidas tuua materiaalsetesse vormidesse puudutuse kaudu eneseteadlikkust ja hoolivust. Me reageerime füüsilistele ja vaimsetele pingetele, mille on põhjustanud meie kiire elutempo, milles puuduvad hetked peatumiseks ja järelemõtlemiseks, ning tõsiasjale, et näeme samal ajal suuremat isolatsiooni kui ei kunagi varem (COVID-i vastased meetmed), sõdu, mille sarnaseid ei pidanud enam võimalikuks, ja inimsusevastaseid kuritegusid, mis panevad meid kahtlema suunas, kuhu inimkond on teel. Otsisime võimalusi, kuidas pakkuda nende väljakutsetega silmitsi seisvatele inimestele kehalist hoolitsust.
Projekti erinevad etapid koosnesid kehalisest praktikast, disainimisest ning liikumiskunstniku ja disainer-uurija vahelistest aruteludest. Transdistsiplinaarne uurimustöö põhines kehalisuse praktikatel ja teadmistel2, mille tulemusena tekib puudutuse kaudu teadlikkus iseendast. Kasutati Soma disaini põhimõtteid, mille käigus disainerid uurivad ja parandavad seoseid tajumise, tundmise, emotsioonide ning subjektiivsete arusaamade ja väärtuste vahel3 ning tuginevad suurel määral nii disainis kui uurimuses isiklikele kogemustele4.
Kasutades kehalist disaini keha, materjali ja nendevaheliste suhete uurimiseks ning püüdes seejuures disaini ja uurimise potentsiaali suurendada5, töötasime välja kolm versiooni pehmetest keha lähedale asetatavatest objektidest ja uurisime järgnevaid teemasid:
Keha ja materjalide vaheline puudutus
Terve projekti vältel oli puudutus kehalise uurimustöö peamine tööriist nii kasutajate kui meie poolt kasutatavate materjalide seisukohast (foto 1). Deane Juhan6 on kirjeldanud puudutuse kogemust järgmiselt: „Iga kord, kui ma midagi puudutan, olen samavõrd teadlik nii sellest osast iseendast, mis puudutab, kui asjast, mida puudutan.“ Ta jätkab: „Me ei saa kunagi puudutada lihtsalt ühte asja, sest alati puudutame samal hetkel kahte: objekti ja iseennast.“ Puudutus võimaldab meil pääseda ligi subjektiivsetele kogemustele, juhtides tähelepanu mitte ainult kehas esinevatele füüsilistele aistingutele, vaid ka teadlikkusele sisemistest mittemateriaalsetest maailmadest (mõtted, tunded, emotsioonid, mälestused, kujutlused), mis avanevad füüsilise interaktsiooni kaudu.
Teadlikku kehalisust esile kutsuvate esemete disainimine
Liikumiskunstnik uuris esialgu kokkupuutumist igapäevaste esemetega, et tunnetada oma keha ning somaatilisi reaktsioone materjalidega kohtumisel. Esimese disaini iteratsiooni puhul uurisime käte, erinevate tekstiilmaterjalide ja väikeste vibreerivate mootorite puutetundlikkust. Me lõime vildist seljaskantava vormi, millele kinnitasime 12 vibreerivat mootorit (see vastab keha 12 akupunktile; foto 2.1). See mähitakse ümber selja ülaosa ja õlgade piirkonna, et tekitada lõdvestumist soodustavat tunnet. Teise iteratsiooni puhul keskenduti sellele, et tuua tundmused veelgi lähemale kandja kehale, kinnitades mootorid omakorda elastse tekstiili külge, mis on tihedalt ümber ülakeha mähitud. Väljaspoole lisati puuvillaga täidetud pehmed rullpadjad, millele kandja saab toetuda, et suurendada vibratsioonitunnet (foto 2.2). Kuigi vibratsiooni tajumist suurendati, takistas elastne vorm kandja liikumisvabadust. See viis kolmanda iteratsioonini, et luua erinevate pindade ja täidistega pehmete tuubide komplekt (foto 2.3). Lisaks liikuvusele ja tekstiili enda omadustele lisasime esemetele interaktiivsuse, paigutades nende sisse elektroonilised komponendid, nagu kallutusandurid ja vibratsioonimootorid. Need võimaldasid juhtida fookuse konkreetsele kehaosale uutmoodi. Tajukandjate tekstiilipinnad kutsuvad kasutajat tajukandjaid puudutama, painutama, väänama, raputama, hoidma ja pigistama, katsetades liigutusi, mis laiendavad kasutaja kineetilist teadlikkust ja suurendavad enesekogemust7.
Disaini aluseks olevad kontemplatiivsed liikumisharjumused
Selleks et mõista sügavamalt, kuidas esemed toimivad, töötas liikumiskunstnik välja konkreetsed kehalised praktikad, mis võimaldasid tal jälgida oma somaatilist kogemust8 (foto 3). Pärast kasutamist reflekteeris ta kogetut ja dokumenteeris selle, joonistades tajukandjatest portreesid (joonis 1). Kontemplatiivne dokumenteerimisprotsess võimaldas kogemusse süüvimist, samuti sai seeläbi edastada kehalisi teadmisi disainer-uurijale, et neid disainile lisada.
Joonis 1. Tajukandjate portreed, mis dokumenteerivad eseme asukohta kehal (pliiatsijoon), kokkupuutepindu liikumiskunstniku kehaga (sinisega) ja vibratsiooni tunnetamist (punasega). Joonistust täiendab päevik, milles kirjeldatakse kunstniku vaimseid ja emotsionaalseid kogemusi. Joonistused: Hsuan-Hsiu Hung
Foto 3. Liikumiskunstnik uurib eset igapäevaelu tingimustes, jälgides seoseid oma keha vajaduste, eseme positsioonide ja sellest tulenevate somaatiliste kogemuste vahel. Fotod: Mikk Tamme
Lisaks liikumiskunstniku enda poolt kogetule kutsuti uurimusprojekti ka külalisosalejaid, kes katsetasid eset uuringu eri etappides. Nende puhul ulatus tajukandjate kasutamine omakäelisest mängust ja uurimisest kuni täielikult juhitud seanssideni, mille hulka kuulus ka lõplik kogemuste jagamisüritus (foto 4). Nende kehalised kogemused aitasid uurimisprotsessi käigus kaasa objekti disainile.
Liikumine ja tajukandjad liigutajatena
Somaatilise liikumise uuringute tulemusel tekkinud esemed hakkasid ka ise somaatilisi kogemusi tekitama. Tajukandjate puudutus toob kokkupuutekohad kandja fookusse, ta tunneb ning tunnetab kehal tekstuure ja suminat/vibratsiooni. Kehaline teadlikkus tekitab lühikesi pausihetki, mis panevad kasutajat märkama, mis tema kehaga siin ja praegu toimub. Lisaks sellele paneb see kogemus teadvustama kokkupuute käigus tekkivaid mittefüüsilisi tundeid ja emotsioone. Liikumiskunstniku ja hiljem ka kutsutud osalejate kogemusest lähtuvalt tekitavad õrnad kokkupuuted materjalidega sageli hoolivuse tunnet. Tajukandjate materiaalsed omadused (pehme, sile, soe, kohev jne) kutsuvad esile füüsilise lõõgastumise, mis toimub keha mikroliigutuste kaudu. Need mikroliigutused tekivad intuitiivsete reaktsioonidena (näiteks refleksidena), mis mõnikord kutsuvad esile soovi liikuda, venitada ja teha konkreetseid liigutusi või võtta asendeid, mis pakuvad mugavust. Sedasi vaadeldes ei liigu pelgalt keha ise, vaid seda liigutavad ka tajukandjad (foto 5).
Foto 5. Neli ülemist fotot näitavad, kuidas liikumiskunstnik järgib somaatilisest puudutusest tulevat soovi liikuda ja tajukandjate poolt liigutatud saada. Fotod: Mari Rostfeldt
Uuringu abil mõistsime, et kehalise teadvuse somaatiline mõju on hoolivus. Puute tajumine paneb inimese hoolima sellest, kuidas ta ennast oma kehas tunneb materiaalse maailmaga kokku puutudes. Me uurisime, kuidas seda hoolivuse-efekti tajukandjate disaini kaudu mõjutada: tegu oli jagatud protsessiga, milles osalesid disainer-uurija, liikumiskunstnik ning nende tolle hetke võimalused (materjalide ja tehnoloogia osas). Valmis tajukandjate puhul sõltus kehalise hoole kogemine erinevatest faktoritest:
1) esemete materiaalsed omadused;
2) erinevad viisid, kuidas inimesed neid kasutasid;
3) kuidas liikumiskunstnik seanssi juhatas;
4) aeg ja ruum, milles kogemus toimus;
5) isiklike kehaliste kogemuste ajalugu, mis kujundas antud kogemust tajukandjaga;
6) inimeste enda nägemus oma kogemusest.
Tajukandjate kehalise uurimise kaudu muutsime oma nägemust tajukandjatest ja neist said objektide asemel subjektid. Selle põhjustas tajukandjate materjal, mis kõnetas inimesi erinevalt, ning nende võime midagi meiega teha9. Hakkasime neid käsitlema kui teisi mitteinimkehasid (non-human, more-than-human), mis kujundasid aktiivselt kogemusi meiega koos.
Projekti osalusürituse ajal märkasime, et nii inim- kui ka mitteinimkehad olid teineteisega seotud ning reageerisid ja mõjutasid teineteist. Iga inimene moodustas oma valitud tajukandjaga ainulaadse suhte. Mõned osalejad ütlesid isegi, et nad ei tahtnud neist lahku minna, sest neil oli tekkinud omavaheline lähedus. Tajukandjad kutsuvad meid üles hoolima sellest, kuidas me materjalidega suhtleme ning, veelgi enam, teadvustama, kuidas meist endist esemetega kokkupuutel hoolitakse. Üritusel lõime intiimse hoolivusruumi isikute ja esemete vahele ning nägime, kuidas kõigi üritusel osalenud kehade koostöös tekkis kollektiivne hoolivusruum.
Uurimuse praeguses etapis õpime üha enam selle kohta, kuidas somaatiline suhtlemine pehmete kehalähedaste esemetega võib muuta meie suhteid iseenda ja teiste inimestega. Samuti otsime teisi võimalikke materjalivorme, mida tajukandjatele anda. Lisaks mõtiskleme selle üle, kuidas saaksime edaspidi tekitada selliseid ühiselt loodud kehalisi hoolivusruume ja kogemusi. Osalejate tagasiside näitas, et mõned neist kujutasid ette, et tajukandjad (ja osalusüritused) võiksid toimuda regulaarselt igapäevastes keskkondades, kus inimesed saaksid võtta aega enda eest hoolitsemiseks. Mõned katses osalenud pakkusid isiklikest soovidest ja erialastest teadmistest lähtudes välja võimalikke materjale (mida on lihtne puhastada), ruume (kontor/kool/raamatukogu) ja sihtrühmasid (väikelapsed/vanurid/teismelised), kelle ja millega edasi töötada. Koos osalejatega kujutasime ette, kuidas hoolivus võiks olla erinevate inimeste ja nende tajukandjatest tekitatud liikumise kaudu ühiskonna osa. Praktikas on need just meie puudutavad, tajuvad ja tundvad kehad, mille kaudu me kõiki (ja kõike) maailmas kohatut puudutame ning oma hoolivust jagame.
Projekti on rahastatud Kultuuriministeeriumi kultuuri- ja loomevaldkondade loovuurimuse meetmest.
Viited
- Merleau-Ponty, M., Phenomenology of perception (Routledge, 2014).
- Cohen, B. B., Nelson, L., & Smith, N. S., Sensing, feeling, and action: The experiential anatomy of body-mind centering® (Contact Editions, 2012).
- Höök, K., Designing with the body: Somaesthetic interaction design (The MIT Press, 2018).
- Tomico, O., Winthagen, V. O., & Van Heist, M. M. G., Designing for, with or within: 1st, 2nd and 3rd person points of view on designing for systems, Proceedings of the 7th Nordic Conference on Human-Computer Interaction: Making Sense Through Design (2012), lk 180–188. <https://doi.org/10.1145/2399016.2399045>
- Wilde, D., Vallgårda, A., & Tomico, O., Embodied Design Ideation Methods: Analysing the Power of Estrangement, Proceedings of the 2017 CHI Conference on Human Factors in Computing Systems (2017), lk 5158–5170. <https://doi.org/10.1145/3025453.3025873>
- Juhan, D., Job’s body: A handbook for bodywork (Barrytown/Station Hill 2003).
- Sheets-Johnstone, M., Kinesthetic experience: Understanding movement inside and out, Body, Movement and Dance in Psychotherapy, 5(2) (2010), lk 111–127. <https://doi.org/10.1080/17432979.2010.496221>
- Adler, J., Intimacy in emptiness: An evolution of embodied consciousness (Inner Traditions, 2022).
- Abram, D., The spell of the sensuous: Perception and language in a more-than-human world (Pantheon books, 1996).