Robert Rosenberger: Tehnoloogia on sotsiaalne. Suurem osa tehnoloogiast, mida me igapäevaselt kasutame, on arendatud välja ja valmistatud teiste inimeste poolt. Meie tehnoloogiakasutus mõjutab suurel määral ka teisi inimesi. Ja me veedame suure osa oma elust tegeledes teiste tehnoloogiakasutuse tagajärgedega. Nii et tehnikafilosoofias – ehk minu valdkonnas, mis püüab mõtestada tehnoloogiaga seotud eetilisi, poliitilisi ja mitmeid teisi aspekte – on sotsiaalsed küsimused kindlasti kesksel kohal. Seetõttu esinebki ka nii palju kattumisi tehnikafilosoofia, keelefilosoofia, sotsiaalse epistemoloogia, teadus- ja tehnoloogiauuringute (tehnoloogia vaatlemine antropoloogilistest ja sotsiaalsetest aspektidest) ja teiste sarnaste uurimisvaldkondadega.

Ometi ei lähtuta tehnikafilosoofias alati just tehnoloogia sotsiaalsetest aspektidest. Suur osa meie tööst hõlmabki toimetulemist tehnoloogia komplekssusega. Nii et tehnikafilosoofiline uurimus võib saada alguse ükskõik millisest selle kompleksse teemaga seotud aspektist, uurides tehnoloogiat nt eetilisest, metafüüsilisest, individuaalse kogemuse vms vaatenurgast. Samas tundub, et kõik tehnikafilosoofilised uurimused peavad lõpuks välja jõudma ka tehnoloogia sotsiaalsete aspektidega arvestamiseni.

Samuti võib tõdeda, et sotsiaalsed küsimused ei pruugi olla ka tehnikafilosoofiliste uurimuste lõppeesmärgiks. See tähendab, et tehnikafilosoofia võib minna kaugemale tehnoloogia sotsiaalse dünaamika uurimisest ja vaadelda näiteks laiemaid majanduslikke või poliitilisi struktuure või isegi tehnoloogia mõju globaalsel tasandil, näiteks kliimakatastroofi kontekstis.

Näiteks mina lähtun oma tehnikafilosoofilises uurimuses postfenomenoloogilisest vaatenurgast. Ärge laske end sellest pikast ja keerulisest sõnast heidutada. Nii nimetatakse pragmaatilist ja küllaltki interdistsiplinaarset koolkonda, mis püüab panna kokku praktilist tööriistakasti inimeste tehnoloogiakogemusi kirjeldavatest mõistetest. Eesmärk on sõnastada tehnoloogiakasutuse mõju inimeste kogemustele, valikutele, identiteedile ja eetilistele olukordadele. Nende mõistete koostamisel on uuritud tehnoloogiakasutust kõikjal, klassiruumidest ja laboritest alates kuni teede, avaliku ruumi, koduste majapidamiste ja veel paljude teiste igapäevaelu valdkondadeni.

Postfenomenoloogiline koolkond toetub suures osas Ameerika filosoofi Don Ihde tööle, kes, muide, suri selle aasta alguses vahetult pärast oma 90. sünnipäeva – see on miski, millega ma veel siiani leppinud ei ole. Ta ise nimetas oma filosoofiat sageli uurimuseks inimese ja tehnoloogia suhetest, keskendudes sellele, kuidas tehnoloogiakasutus inimkogemust muudab. Ihde järgi vahendab tehnoloogia inimese ja maailma suhet ning need tehnilised vahendajad ei ole kunagi neutraalsed, tuues endaga alati kaasa kompleksseid muutusi ja kompromisse. Ülaltoodud pealkiri, mis väidab, et „tehnoloogia ei ole neutraalne“, on tsitaat Ihde 1990. aasta suurteosest „Technology and the Lifeworld“ („Tehnoloogia ja elavik“)³. Seda arvamust jagavad ka paljud teised tehnikafilosoofid. Ning see teema on endiselt oluline ja laual nii postfenomenoloogide kui ka nende kriitikute seas, kes tegelevad sellega, kuidas rakendada neid teadmisi inimese ja tehnoloogia suhetest üksikisiku tasandil laiema arusaama kujundamiseks tehnoloogia sotsiaalsest rollist.

RR: Õnneks on Ihde tuvastanud ühe vea, mida inimesed sageli tehnoloogiale mõeldes kipuvad tegema, ta nimetab seda „disaineri arutlusveaks“. Kirjandusteaduses on kasutusel selline mõiste nagu „kavatsuslikkuse arutlusviga“ (ingl k intentional fallacy), mis viitab ekslikule eeldusele, et kunstniku kavatsus määrab teose tähenduse. Antud arusaama kohaselt ei vasta see aga tõele, sest kui autor on teose (nt raamatu) käest andnud, võib see omandada palju erinevaid tähendusi vastavalt paljudele erinevatele inimestele, kes seda omal moel tõlgendavad. Ihde väidab, et sama kehtib ka tehnoloogia puhul. Seadme tähendust, mõju ja selle tulevasi versioone ei saa taandada disaineri kavatsustele. Ihde terminoloogia kohaselt on tehnoloogia „multistabiilne“. Nii kui disainer on selle välja andnud, võib seda kasutada mitmel otstarbel, samuti võib see tähendada eri kasutajatele eri asju või saab seda mitmes eri suunas edasi arendada.

Mida see kõik tähendab? Ihde sõnul võib sellest järeldada kahte esmapilgul vastandlikku asja. Ühest küljest tähendab see, et selle ennustamine, kuidas tehnologia areneb või kuidas see maailma mõjutab, on erakordselt keeruline. Ja teisest küljest tähendab see ka seda, et disainerite, kunstnike ja tehnoloogiast mõtlejatena lasub meil kohustus anda endast ikkagi parim, püüdes ennustada, kuidas seadmed inimesi mõjutavad. Selleks aga peame me meeles pidama, et tehnoloogia ei ole neutraalne ja vältima eeldust, et tehnoloogia juhatab meid tingimata utoopilistele või düstoopilistele radadele.

Nendest mõtetest lähtuvalt on Ihde juba ammu täheldanud, et filosoofilise analüüsini jõutakse sageli pärast seda, kui tehnoloogia on juba välja töötatud ja maailmas ringlemas, ning ta on rõhutanud, et oluline oleks tegeleda filosoofilise – ja eelkõige eetilise – analüüsiga juba teadus- ja arendustegevuse käigus. Tänu Peter-Paul Verbeeki ja tema kolleegide tööle on nendest arusaamadest välja kasvanud eraldi postfenomenoloogia haru – disainieetika, mida kutsutakse vahel ka tehnoloogilise vahendatuse teooriaks. Nagu Verbeek on öelnud:

Seetõttu on väga oluline kindlaks määrata ja aru saada, kuidas ja kus täpsemalt eetika disaini-, rakendus- ja kasutusprotsessis ilmneb. 

See aitab ehk ka süvitsi mõista, mida tähendab, et tehnoloogia ei ole neutraalne. See ei viita sugugi pelgalt sellele, et tehnoloogial on nii hea kui halb mõju, kuigi ka see vastab tõele. Pigem mõeldakse selle all seda, et tehnoloogia kasutamine muudab aktiivselt maailma ning selle kasutamise käigus muutuvad ka kasutajad ise. Nagu Olya Kudina on välja toonud:

Tehnoloogia on seega inimkogemuse mitteneutraalne vahendaja ja mitte ainult seetõttu, et võimaldab uusi tegevusi, tajusid ja otsuseid; tehnoloogiakasutus mängib olulist rolli ka selles, kes me tegutsejate, tajujate ja otsustajatena oleme, kujundades seejuures nii maailma, mida kogetakse ja tajutakse, kui ka otsustamise konteksti.

Tuues ühe näite minu enda uurimistööst, võime vaadelda nutitelefonide seost sõidukijuhtide tähelepanu hajumisega. Oma raamatus „Distracted: A Philosophy of Cars and Phones“ („Hajutatud tähelepanu: autode ja telefonide filosoofiast“)⁶, mis ilmub 2024. aasta lõpus, lähtun ma teadusuuringutest, mis näitavad selgelt, et telefoniga rääkides toimivad inimesed halbade sõidukijuhtidena. Üks kognitiivteadusliku kirjanduse keskseid leide mõjub osale inimestele üllatavalt ja ebamugavalt: nimelt telefoniga rääkimine nii tavaliste käeshoitavate seadmete kui ka käed-vabad süsteemi abil toob kaasa ohtliku languse sõiduoskustes. Sõidu ajal sõnumite saatmist peetakse kõige ohtlikumaks telefonikasutusega seotud tegevuseks – otseloomulikult hajutab pilgu teelt pööramine telefoniekraani lugemiseks tugevalt tähelepanu. Kuid uuringud näitavad selgelt ka seda, et telefoniga rääkimine – sealhulgas käed-vabad seadme abil, kasutades nt valjuhääldit või peakomplekti – on tähelepanu hajumise mõttes samuti väga ohtlik. See tähendab, et telefon võib sinu tähelepanu ohtlikult kõrvale juhtida ka siis, kui su käed on roolil ja silmad teel. Olles tutvunud suure hulga teemakohaste empiiriliste uuringutega, püüan raamatu põhiosas välja töötada teoreetilist baasi, mis seda sõiduoskuse halvenemist selgitab, toetudes seejuures nii kognitiivteadustele kui postfenomenoloogiale.

See juhatab meid aga ka omamoodi praktilise kriitikani moodsate autode disaini suunal. Toetudes Verbeeki, Kudina ja teiste poolt välja arendatud tehnilise vahendatuse teooriale, saame välja tuua, kuidas autos – ja eriti selle armatuurlaual – kasutatav tehnoloogia aitab kaasa sellele, millise tegevusena juhtimist nähakse. Ma väidan, et kaasaegsed armatuurlaua teabe- ja meelelahutussüsteemid (ehk komplekssed nutitelefonidega ühilduvad puutetundlikud ekraanid, mis pakuvad erinevaid andmetöötlus- ja sidefunktsioone) ei ole neutraalsed. Need eeldavad teatud tüüpi juhti, kes tegeleb autos lisaks sõidukijuhtimisele ka muude asjadega. Arusaadav, et armatuurlaua ja telefoni kasutamise võimalusi suhtlemiseks sõidu ajal väljaspool autot asuvate inimestega tasub ära kasutada. Praegu aga disainitakse meie autosid ootusega, et juhid kasutavad suhtluseks käed-vabad seadmeid. Ma püüan sellega kaasnevate ohtude osas inimeste teadlikkust tõsta.

RR: Postfenomenoloogia kombineerib arusaamu fenomenoloogilisest ja Ameerika pragmatistlikust filosoofiatraditsioonist. Minu jaoks tähendab see seda, et loodusliku ja tehnoloogilise või ka loodusliku ja ühiskondliku vahel ei ole olemuslikku eristust. See käib kokku filosoof Donna Haraway väidetega, kes on sageli juhtinud tähelepanu sellele, et loodust ja kultuuri peaks vaatlema kui olemuslikult läbipõimunud nähtusi, mis on välja kasvanud suhtest teineteisega. Ta on kirjutanud: „Subjektid, objektid, klassid, rassid, liigid, alamliigid ja sood moodustuvad nende kahe suhtes.“⁷ Meie nüüdisaegses maailmas – ehk globaliseerunud, industrialiseerunud maailmas või antropotseenis, nagu mõned seda kutsuvad – ei saa enam midagi pidada ainult looduslikuks. Ja sellest võib järeldada ka seda, et kui me looduskeskkonnas teatud objektidega kokku puutume, on neil potentsiaal muutuda tehnoloogilisteks objektideks, kui me neid enda tarbeks rakendame. Näiteks minu nägemuses muutub puuoks või toigas tehnoloogiliseks vahendiks kohe, kui me seda mingil inimlikul eesmärgil – näiteks kangi, teiba või leitud kunstiobjektina – kasutame. Tuues näite filosoof Albert Borgmannilt, siis seda, kui keegi pargis jookseb, võib ühest küljest näha kui kokkupuudet loodusega, kuid teisest küljest tuleb tähelepanu pöörata ka pargi inimkujunduslikule elemendile, sellele eraldatud ja hooldatud osale maast, mida võib sel kujul ka tehnoloogiliseks pidada. Paljudes paikades üle maailma on inimkond looduskeskkonda suuresti koloniseerinud ja see väike osa metsikust loodusest, mis veel säilinud on, toimib omamoodi piirialana. Borgmann kirjutas 1984. aastal: „Seega ei põhine austus metsiku looduse vastu enam kunagi selle metsikuse allutamatusel. Vastupidi. Tänapäeval puudutab metsik loodus meid sügavalt just seetõttu, et on habras ja haavatav.“⁸

Loomulikult oleme globaalse soojenemise probleemi lahendamisel silmitsi ka põlvkondadevahelise väljakutsega. Paljud tehnikafilosoofid otsivad viise, kuidas neist ohtudest mõelda ja kuidas neile läheneda. Inimese ja tehnoloogia suhete uurimisele keskendunud postfenomenoloogia ei paku iseenesest parimat lähtepunkti selle teemaga tegelemiseks, arvestades, et me ei tegele otseselt keskkonnafilosoofiaga. Kriitikud on juba välja toonud, et peamiselt üksikisiku kogemusele keskendunud postfenomenoloogidel on ehk raske üle minna ülemaailmsetele probleemidele, nagu globaalne soojenemine. Olen nõus, et postfenomenoloogiliste arusaamade laiendamine suurematele poliitilistele ja sotsiaalsetele teemadele nõuab veel tööd. Kuid isegi nende piirangute valguses on ka postfenomenoloogid panustanud olulisel määral kliimamuutustega tegelemisse.

Mulle tundub, et üks viis, kuidas postfenomenoloogia saaks keskkonnakatastroofi teemal kaasa aidata, oleks töötada välja viise, kuidas need probleemid tehnoloogiakasutajate igapäevaelus nähtavaks muuta. Üks postfenomenoloogilise lähenemise põhiteemasid on inimtaju küsimused, eriti inimtaju kehalised ja harjumuslikud aspektid. Üks oluline aspekt kliimakriisi puhul on minu arvates see, et hoolimata teema tähtsusest ei ole see jõudnud paljude inimeste igapäevasesse teadvusesse. Osal inimestel võib olla kerge seda probleemi eirata, kaugeks pidada või alahinnata. Üks võimalus oleks teha koostööd aktivistidega, kes püüavad sellel teemal teadlikkust tõsta ja töötada koos välja viise, kuidas inimeste argiteadvusest läbi tungida.

Näiteks üks minu lemmikleiutisi sellel teemal on „SinkPositive“ või „Sink Twice“ – tualetipaagi külge paigaldatav valamulaadne liides. Iga loputuskorra eel tõuseb loputuseks vajaminev puhas vesi valamusse, nii et enne kui see WC-potist alla lastakse, saab sellega käsi pesta. See on hea viis vett säästa, pestes käsi järgmiseks loputuseks kuluva veega. Huvitav fenomenoloogiline hetk saabub aga siis, kui pärast kätepesu lõpetamist voolab vesi paagi täitmiseks aina edasi ja edasi. Seal seistes ja vaadates, kuidas vesi aina voolab ja voolab, võib see mõjuda päris ehmatavalt ja õpetlikult – näha, kui palju vett igaks loputuskorraks kulub. See, mis tavaliselt tualettpoti sisemusse peitu jääb – eriti kulutatava vee hulk –, on nüüd kogemiseks välja toodud ja nähtavaks muudetud.

Tahaksin rohkem selliseid näiteid kokku kogutuna näha ja mõelda postfenomenoloogilisest vaatenurgast lähtuvalt, kuidas selliseid teadmisi kõige paremini meie igapäevategevustes planeedi hüvanguks ära kasutada. Seejuures oleks oluline leida ka viise, kuidas laiendada neid üksikisiku tasandil tehtavaid muudatusi ka meie ümbritsevat maailma mõjutavatele suurematele institutsioonidele (nt tööstusele).

Hoole teemat on filosoofias veel vähe uuritud, kõige enam on sellele ehk viimastel aastakümnetel tähelepanu pööranud feministlikud hoole-eetikaga tegelevad mõtlejad. Tehnikafilosoofial on nende arusaamade omaksvõtmisega aega läinud, kuigi mõnes uuemas uurimistöös on siiski olulisi seoseid loodud. Mulle on alati tundunud, et postfenomenoloogilise lähenemise ja hooleteemade vahel on ilmselt mitmeid kokkupuutepunkte, mis ootavad väljatoomist, eriti eetilise ja poliitilise aktivismi vaatenurgast. Isegi siinses postfenomenoloogiliste teemade lühikeses ülevaates võime näha seoseid hooleküsimustega, näiteks selles osas, mis puudutab entiteetide olemuslikku seotust, keskendumist murekohtade praktilisele poolele ning eetilist vastutust, mis kaasneb kunsti ja disainiga. Kõike seda arvesse võttes pakub postfenomenoloogia spetsiifilisemalt ja tehnikafilosoofia laiemalt kindlasti võimalusi hooleteemade edasiarendamiseks.

Postfenomenoloogilises vaimus võiksime ehk vaadelda neid viiteid mõne praktilise juhtumi näitel. Võtame näiteks minu enda töö avaliku ruumi kujunduspoliitikate teemal. Olen kirjutanud kriitiliselt sellest, kuidas avalikus ruumis asuvaid objekte kujundatakse sageli nii, et need diskrimineerivad vaeseid ja kodutuid. Üks viis tehnoloogia ja hoole teemadel mõtiskleda on need mõtted ümber pöörata ja arutleda hoopis vaenulikkuse mõiste üle. „Vaenuliku arhitektuuri“ või „vaenuliku disaini“ mõistete alla koonduv avaliku ruumi kujundust kritiseeriv suund on sotsiaalmeedias ja veebiajakirjanduses juba mõnda aega pead tõstnud ning viimasel ajal on sellele teemale hakanud üha rohkem tähelepanu pöörama ka akadeemilised teadlased. Ühe paradigmaatilise näitena võib tuua näiteks parkide või metrooplatvormide pinkide kujunduse. Vahel kasutavad kodutud inimesed avalikus ruumis asuvaid pinke magamiseks. Postfenomenoloogilisest vaatenurgast lähtuvalt võib sellest mõelda multistabiilsuse mõiste kaudu. Pingid on multistabiilsed, neid võib kasutada mitmel otstarbel, nii selleks, milleks nad tavamõistes kujundatud on ehk istumiseks, kui ka alternatiivsel otstarbel ehk improviseeritud magamisasemena. Vaenulikkus ilmneb siis, kui pinkide keskele tekivad käetoed või vaheseinad, mille eesmärgiks on kaotada ära pingi kui voodi funktsioon ehk võimalus kasutada pinki lamamiseks. See on levinud ja igapäevane näide disainipoliitikast, millel on seosed ka eetika- ja hooleteemadega postfenomenoloogilise multistabiilsuse vaatenurgast.

Selliseid asju näeb kõikjal. Näiteks Tallinnas märkasin ma sellist prügikasti kujundust (vt Foto 1).

Ma ei ole sellel alal ekspert, kuidas Eestis vaeseid ja kodutuid koheldakse. Aga selline prügikasti kujundus on minu jaoks huvitav, sest see täidab korraga mitut funktsiooni. Need ei ole pelgalt anumad, kuhu prügi koguda. Avaliku ruumi prügikastidel on paljudes maailma linnades sageli ka alternatiivne kasutus: sealt võib leida äravisatud toitu või taaskasutatavaid materjale, mida on võimalik raha vastu vahetada. Selline väikese avaga prügikast hoiab inimesi eemale ega lase neil sinna sukelduda ega sealt asju haarata. Korpusesse sisseehitatud lukustusmehhanism ei lase samuti volitamata isikutel prügile ligi pääseda.

Või selline näide ühest Tallinna kaubanduskeskusest (vt Foto 2), mis ei võimalda kasutada tualettruumi ilma selle eest maksmata.

Veel üks tüüpiline näide vaenulikust disainist on ligipääsu piiramine teatud hüvedele, muutes need tasuliseks, nagu siin näites, või kaotades need avalikud teenused üldse ära. Tualettruumid on hea näide. Mõnes linnas ei ole suurtel aladel üldse avalikke  tualettruume, välja arvatud eksklusiivse kasutusega aladel, nagu erakasutuses büroohoonetes või restoranides, mille tualetid on mõeldud maksvatele klientidele.

Ma väidan, et selline vaenulik disain koos teiste kodutuid sihikule võtvate meetmetega (nagu kodututevastased seadused), võib mõjuda nii, et haavatavad inimesed tõrjutakse avalikust ruumist välja. Sellised näited toovad selgelt välja ka selle, kuidas tehnoloogia on tihedalt seotud võimuküsimustega. Tehnoloogia mitteneutraalsus tähendab muuseas ka seda, et niigi privilegeeritud inimesed saavad eeliseid juurde ja haavatavamate olukord halveneb veelgi. Kuid tehnoloogia omab ka potentsiaali kehtivat poliitilist olukorda ümber mängida.

Tehnoloogia kasutajatena võime me aga muutuda ka osalisteks nendes poliitilistes dünaamikates. Avaliku ruumi kohta toodud näited tulevad siingi kasuks. Mittevaeste ja mittekodututena ei pruugi me oma argielus selliseid meie maailma sisse kirjutatud poliitilisi dünaamikaid, mida ilmestavad lukustatud prügikastid, kodututevastased seadused, ainult maksvatele klientidele mõeldud tualettruumid jne, isegi tähele panna. Meie enda privileegid peegelduvad juba meie tajudest vastu ning muutuvad aja jooksul osaks meie normaalsest ja igapäevasest suhtest maailmaga. Ka meie nägemus normaalsusest võib olla mõjutatud meid ümbritsevatest eetilistest ja poliitilistest dünaamikatest.

Sarnaste mõtete ja teadmistega saame hakata lähenema ka hoole- ja tehnoloogiaküsimustele, et neid siis postfenomenoloogilisest vaatenurgast edasi arendada. Seejuures peame otsa vaatama tehnoloogilise vahendatuse komplekssuse ning disainerite ja kunstnike vastutusega, kes loovad maailma meie ümber ja kujundavad seda, kuidas me elame. Samuti peame heitlema disainipoliitikaga mitte ainult sellepärast, et meil on kohustus hoolida, vaid ka selleks, et võtta kriitiline positsioon nende suhtes, kes teisi diskrimineerivad ja ära kasutavad.