Maa algusaegadel oli planeet üks suur sulakivi. Seejärel see jahtus, magma kristalliseerus koorikuks ja tahedateks kivimiteks. Ka praegu on Maa seestpoolt üks tuline magmakera. Maakera siseelu võngub vaikselt pealispinnal, mille üks osa on nahk, millel me kõnnime. Maakoor on poorne nagu ka inimeste nahk – läbilaskev, tukslev ja hingav. Lõplikult tardunud ei ole tegelikult miski, Maa mitteorgaanilised ja orgaanilised koostisosad on pidevas tahkumises ja kokkusulamises, lõputus saamises. Kunagised elusorganismid kihistuvad Maale järjekorras, kus vanemad kihid on all- ja uuemad pealpool, kuid alati see nii ei ole. Vahel on need paisatud segi, keeratud tagurpidi või kaevatud lahti.

Inimesele järgnevat kujutab läbi geoloogia paleobioloog Jan Zalasiewicz. Avades kivimite ja maakoore tekkelugu ja selle arenguid, pakub ta geoloogilist vaatepunkti tuleviku Maale. Võtan võrdluspunktiks tema tekstid M/maa arengust ja kihistustest, et asetada need oma kunstipraktika konteksti. Kihtides mõtlemine ja kujutlemine on minu loovuurimuse põhiline meetod. Zalasiewicz nimetab Maad kihistuste masinaks, mis – erinevalt Maa naaberplaneetidest – on oma kuuma tuuma tõttu pidevas toimimises ja liikumises, kasvatades ja taasluues uusi materjale, viies need tahkest olekust vedelaks ja seejärel uuesti tahkeks. Mõnel juhul settivad kihid üksteise peale, kuid mõnikord erodeeruvad sademete ja tuulte mõjul. Selles kirjelduses on palju paralleele minu trükigraafika protsessiga, seda nii loomingulises kui ka tehnoloogilises võtmes.

Nii nagu paleontoloogid loevad kivimites olevaid õõnsusi, mille on jätnud kunagi elanud kehad ja nende elutegevuse järel tekkinud jäljed, nii loeme meie kunstiteostes õõnsusi, auke, kustutatud või välja rebitud osasid kui osasid terviklikust kujutisest. Tähtede vahel olevad tühikud moodustavad vaikuse, mis kõneleb nagu sõnad ja laused.

Milline võiks olla Maa kauges tulevikus? Võrreldes praegusega ilmselt kuumem ja ookeanisinisem. Milliseid meie relikte võiksid inimjärgses tulevikus Maa-avastajad eest leida? Kas mõne vana linna varemed, mõne auto roostetüki või hoopis prügimäe kilekotipuru? Zalasiewicz spekuleerib raamatus „Maa pärast meid“, mis on meie jäljed ja kuidas me võiksime need endast miljonite aastate pärast geoloogilisele ajaskaalale maha jätta. Kummalised keemilised ja isotoopilised signaalid kivimites annavad aimu inimajastul toimunud globaalsetest muutustest. Need on linnakihistused ja asjad meie igapäevaelust, aga võib-olla isegi meie kontide kujulised õõnsused, mida tuleviku kivimid endas peidavad. Ma kujutan ette, et meist jääb alles igasugust sodi, plasti, betoonipuru ja rõivajääke. Kunsti tehes tekib palju pakendiprahti ja vahepaberit, puhastusvahendite lappe ja teibikägaraid. Püüdes oma kunstitegevuses rohkem taaskasutada, panen teibi ja niidi abil kokku mäge meenutava installatsiooni.

Maa jääb aeg-ajalt vanaks, läheb kortsu ja kurrutab triibulisi mägesid. Siis jälle nooreneb, sileneb ja maastik laugeb tuulte ja vete raugematus rütmis. Maa pealmise osa, nähtava kesta kui elusolendi naha all saavad kivide kihtidest maa liha ja luud. Rauapunane värvaine mineraalides on punane kui veri, soonestikus-veenistikus ringlevad gaasid ja vedelikud.

Maast mõeldes muutub ka mõtlemisviis mudaseks ja tumedaks, maakihitriibuliseks, mis pole ühtne ja terviklik mass, vaid eri iseloomuga tasanditest koosnev kihistus. Skulptor ja maakunsti üks rahvusvahelisi pioneere Robert Smithson on nimetanud sellist mudast, maapinnaga seotud protsesse imiteerivat mõtlemist „abstraktseks geoloogiaks“: vaim ja maa on pidevas erodeerumises, mõttejõed liigutavad abstraktseid kaldaid, ideed lagunevad teadmatuse kivideks. Abstraktne geoloogia kui mõtte ja maa toimimise vahekord resoneerub ka minu M/maa ning kivimite abstraheeritud kujunditega. Kivimid on justkui mõtte- ja tööprotsessi mass, millest moodustuvad mäed ja augud, mäletamine ja unustamine. See on maastiku pinge, olemise ja saamise talumatu vastuolu.

Kuidas nimetada suuri teoseid, mis koosnevad lõuendist, (alus)raamist, krundist, trükitõmmistest, akvarellist, söest, akrüülvärvidest, tušist ja pleksiklaasist? Mul pole sellele küsimusele kindlat vastust, iga teos suunab mind ise erinevate tehnikate ja materjalide kasutamise juurde. Võtan uuskasutusse kunagi juba valminud maalid – väärtustades sealseid kujutisi ja pindu, katan need ettevaatlikult uute jälgedega. Aluspinnad annavad uutele joontele suuna kätte. Alusteosest ja selle materjalidest saab otsustaja, vaikne hääl, kellega olen sõnatus arutelus.

Liminaalset seisundit kui vahepealset, üleminekustaadiumis viibimist, võib omistada ka trükigraafikale. Sellist seisundit või objekti on raske piiritleda, sest see on ületanud konkreetsele nähtusele iseloomulikud piirid, kuid mingisse selgelt määratletud kategooriasse veel ei sobitu. See on ebamugav ootamise seisund. Graafikakunstnik Tess Barnard kaitses oma kunstiuurimusliku doktoritöö linoollõiketehnikast kui kunstipraktikast, kus ta jagab protsesside käsitlused kaheks: nahaks ehk pinnaks, ja lõikamiseks. Barnard mõtestab, mida tähendab trükkida, rõhutades seejuures protsessi kui lõputu saamise ja potentsiaali olulisust. Samuti kõrvutab ta käsitsi kirjutamist ja linoleumi – tema dokumenteerimis- ja uurimismeetodiks on kirjade kirjutamine. Materjali, millesse ta tungib, mida ta lõikab ja deformeerib, võrdleb ta nahaga – hingava elusorganismiga, mis on oma olemuselt liminaalne – justkui lävepakk, mille ületamine viib järgmisse transformatsiooni.

Graafika on nahk ja trükkimine embamine, kus kaks keha on tugevalt teineteise vastu surutud. Matriitsi pressitakse tugevalt vastu pinda, millele trükitakse kujutis. Seejuures matriitsi ennast hiljem üldjuhul ei eksponeerita. Alles jääb vaid jälg, esialgse kujundi vari. Animatsiooni puhul on matriitsiks objektid klaaslaudadel, fotokaadrid on juba esialgse kujutise tõmmised. Nii graafika kui ka animatsiooni töövõtete juurde kuulub ka seriaalsus – järjestikune teostamine on mõlemasse meediumisse sisse kirjutatud.

Kivimid, mäestikud, augud ja maastikud moonduvad värvilisteks kujunditeks – seda nii lõuendil ja paberil, aga ka ruumilise installatsiooni ja lamenukkfilmina. Kontrastiks lõuendite soojale hallikale tekstuurile täiendan kompositsiooni värviliste plastist lõikekujutistega. Pleksiklaas on sile, läikiv ja ergas kunstmaterjal – termoplastne purunemiskindel polümetüülmetakrülaat –, mis on eelnevalt joonistatud kujundite järgi laserlõigatud ja vaba käega graveeritud. Läbi selle protsessi saab skaneeritud joonistusest vektorfail, mille saab sisestada läbi programmi lõikamismasinasse, mille leekiv kiir põletab madalamad jooned pinna peale ja sügavamatega lõikab jäigast materjalist välja täpse kujundi. Pleksiklaasi tükkidest saavad vabalt voolavate mägede ja kivide pikendused ja laiendused. Maal liigub raami ristkülikust välja, selle peale, raami ümbritsevasse ruumi. Vabajoonistus arvutatakse ümber sellisel viisil, et järgmise materjali jaoks saaks sellest omamoodi tõmmis. Laserlõikus on graafika laiendus läikivas ja külmas uues kuues.

Plast, kangad ja teised (leid)materjalid, mis on sügaval litosfääris moondekivimiteks kokku kombineeritud, loovad uusi mõttemaastikke. Voodile kokku kuhjatud tekihunnikust, topograafiliselt kaardilt või olematute olendite atlasest leian poeetiliselt voogavaid mägesid.