Taavi Hallimäe: Kuidas tehnoloogia kontekstis filosoofiat ja eetikat defineerida? Kuidas on need omavahel seotud?

Ariel Guersenzvaig: Erinevus nende kahe vahel seisneb selles, et kui esimene püüab tegeleda tehnoloogia ja tehnoloogiate kui üldiste nähtusega, siis teine mõtiskleb selle üle, mida tehnoloogia ja seega ka disain endaga kaasa toovad, milline on nende mõju meie eludele ja kuidas me tehnoloogiaga suhestume. Uurides täpsemalt, kuidas tehnoloogia mõjutab meie maailmataju, käitumist ja väärtusi. Need kaks distsipliini on küll omavahel seotud, aga pole päris samad.

TH: Ka mulle pakub see huvi. Üpris levinud on ütlus, et tehnoloogia on inimkeha või -mõistuse pikendus. Sel juhul tekib aga küsimus, kuidas peaksime sellise tautoloogilise lähenemisviisi puhul tehnoloogiast üldse aimu saama. Kõik tööriistad, mis seda uurida võimaldaksid, on ju samuti tehnoloogilised.

AG: Oma raamatus „The Goods of Design“ käsitlen olulise Hispaania tehnikafilosoofi José Ortega y Gasseti seisukohti. Tema nägemuses on tehnoloogia oma olemuselt inimlik, see on osa sellest, kes me oleme – olla inimene tähendab olla tehnoloogiaga kokku kasvanud. Ta väidab, et me loome ja arendame tehnoloogiat selleks, et säästa aega teisteks meie hinnangul olulisemateks ettevõtmisteks, ja tehnoloogia muudab selle protsessi meie jaoks lihtsamaks. Teisisõnu võimaldab see meile aega, mille saame pühendada iseendaks saamisele. Näiteks ehitame maju, varjualuseid ja eluruume, et me ei peaks igapäevaselt tegelema küsimusega, kus me täna öösel magame. Tegeleme seega sooja ja turvalisusega seotud probleemidega ennetavalt, enne kui need tekivad. Me teame, et peame magama. Teame, et vajame selleks turvalist puhkepaika. Teame, et peame sööma, ja seetõttu on meil ka külmkapid. Ja loomulikult on külmkappidel teatud mõju ka meie käitumisele. Mõned neist tagajärgedest on ebasoovitavad ja negatiivsed, Ortega sõnul aga aitab tehnoloogia meil keskenduda inimeseks olemise ülesandele, mis ei seisne ainult peavarju või toidu otsimises, sest see on pigem loomadele omane käitumine. Ta ei vastanda inimesi loomadega, aga ta ütleb, et see on osa meie loomalikust poolest. Enda soojas ja toidetuna hoidmine on midagi, millega peavad tegelema kõik loomad. Aga tema sõnul on ka asju, millega tegeleme ainult meie inimestena. Ta ei väljenda selgelt, mis need asjad on. Ta ei lasku detailidesse, kuid tehnoloogia on osa tema filosoofilisest antropoloogiast, vähemalt nii olen mina Ortegast aru saanud.

TH: Niisiis kasutame tehnoloogiat selleks, et meil oleks rohkem aega tähendusrikkamateks tegevusteks, kuid isegi need tegevused on tehnoloogiapõhised. Et muusikat kuulata, peame Spotifysse sisse logima või vinüülide puhul teadma, kuidas plaadimängija töötab.

TH: Nii kui keegi tehnoloogia teemadel sõna võtab, sekkub keegi teine ja küsib, kas see on hea või halb. Mõtlen ühelt poolt Saksa kultuurikriitikule Theodor Adornole, kes sõnastas suhte fašismi ja autoukse sulgemiseks vajamineva jõu vahel. Teiselt poolt on palju inimesi, kes näevad tehnoloogiat millenagi, mis lahendab käimasoleva või saabuva kriisi. Kuidas nende vaadete vahel tasakaalu leida?

TH: Sama lugu on arvutitega, mille ajalooline taust on sõjaväes. Just nii ongi uusi tehnoloogiaid sageli välja töötatud. Kuid see toob meid küsimuseni disainerite eetikakoodeksist, mis on ka üks sinu raamatu kesksetest teemadest. Milline on sinu seisukoht disainereid, aga ka ettevõtteid ja tehnilisi töötajaid puudutavate normide ja regulatsioonide osas?

AG: See on oluline küsimus, mis hõlmab endas mitmeid erinevaid tahke. Olen reguleerimise poolt, aga esmalt peame mõned mõisted selgeks tegema. Mõned erialad on atesteeritud. Näiteks kui sa tahad arstiks saada, peab sul olema tegevusluba. Aga sa võid nimetada end ka tervendajaks või šamaaniks ja siis pole sul tegevusluba vaja. Võid sellegipoolest väita, et ravid inimesi. Ravimeid, tõsi küll, välja kirjutada ei saa, kuid võid ravida taimede, kristallide või reikiga. Väga olulised elukutsed on riigi poolt kontrollitud. Me ei saa end enda suva järgi juristideks nimetada. Esmalt tuleb õppida õigusteadust, kuid sellest üksi ei piisa. Riik peab sind selles osas tunnustama ja sulle kutsetunnistuse määrama. Inseneriteaduses nõutakse seda teatud juhtudel samuti, ka arhitektidel peab kehtiv kutsetunnistus olema. Disaini valdkonnas ei näe ma seda aga juhtumas. Pole võimatu, et see kunagi tuleb, aga ma ei usu, et see niipea juhtuks, sest ka näiteks inseneriteaduse valdkonnas on teatud erialad, nagu tehniline informaatika, mis ei nõua litsentsi. Paradoks on aga selles, et kui teil on vaja põrandalt või seinalt asbesti eemaldada, siis on vaja sertifitseeritud spetsialisti. Asbesti võivad eemaldada vaid selleks sertifitseeritud ettevõtted, kuna see on väga mürgine. Samas, kui sa oled programmeerija, võid sa välja töötada programmi, mida kasutatakse inimeste ahistamiseks, ja selleks pole mingit litsentsi vaja. Mina näen siin suurt paradoksi. Hoolimata selle suurest mõjualast ei ole disainer litsentseeritud elukutse. Nagu ka ajakirjanik, igaüks võib end ajakirjanikuks nimetada. Sa võid õppida ajakirjandust, aga ka juurat või ajalugu või üldse mitte midagi ning võid sellegipoolest ajakirjanikuna töötada ja end ka ajakirjanikuks nimetada. Hoolimata sellest pole ma kindel, kas disainerite kohustuslik atesteerimine oleks õige tee, võimalik, et mitte. Samas ei tähenda see, et meil ei peaks üldse mingit regulatsiooni olema.

TH: Eestis on avalik-õiguslike lehtede endi moodustatud ametlik pressinõukogu, mille põhiülesanne on arutada nõukogusse kuuluvates ajalehtedes ilmunud vastuolulistest artiklitest tõstatunud eetilisi küsimusi. Kas disaineritel võiks midagi sarnast olla?

AG: Jah, meil võiks tõesti ka mingi reguleeriv organisatsioon olla.

TH: Samas ei ole see seadusega reguleeritud. See põhineb eetikal.

AG: Mitte tingimata. See sõltub tavaliselt vastutusest laiemas tähenduses. Näiteks laste mänguasju tootes peavad need olema märgistatud spetsiaalsete kleebistega või siis pole teatud materjalide või suuruste kasutamine lubatud. Pliiatsite tootmisel on teatud värvainete kasutamine keelatud ... Tootevastutuse osas on tegelikult juba päris palju kehtivaid seaduseid.

TH: Kas sa ütleksid, et mõnes mõttes annavad need normid ja bürokraatia agentsuse tehnoloogiale või toodetele endile?

AG: Sa mõtled agentsust tegutsemisvõime tähenduses?

TH: Ei, pigem vastutustundlikuks esemeks muutumise tähenduses.

AG: Okei. See on hea küsimus. Ma arvan, et selles osas ei vastuta mitte keegi mitte millegi eest ega hakka seda ka tegema. See on tõeliselt ohtlik idee. Sest kui sa suudad omistada vastutuse asjale, siis on see illusoorne vastutus. Vahel omistatakse vastutus ka ettevõtetele ja me teame, kuidas see tavaliselt lõppeb. Kui ettevõte millegi eest vastutab, siis peab ta trahvi maksma ja selle taga on lõpuks ka inimesed, keda see samuti mõjutab ning kes võidakse vangi saata. Aga tooli või robotiga – mida me nendega peale hakkame? Lõhume tooli ära, võtame roboti koost? Vastutust on võimalik määratleda erinevatel viisidel. Kui rääkida vastutusest kui süüdistamisest või kiitusest, siis on asi minu jaoks selge: sellel on mingi mõte ainult siis, kui see rakendub inimestele. Kõige olulisem vastutuse juures on minu jaoks vastutustunne teiste ees, teistest hoolimine. Asjad on ka muidugi olulised ja neil on oma roll. Artiklis, mille ma kirjutasin koos Hispaania tehisintellektieksperdi Ramon Sangüesaga, eristasime me tugevat ja nõrka agentsust. Tugev agentsus on seotud sellega, mida me teeme, ja seda esineb ka loomadel. See tähendab plaanide tegemist ja nende elluviimist, aga ka nende plaanide peale tulemist ja võimalikele tagajärgedele mõtlemist. Nõrk agentsus tähendab aga seda, kui asjad teevad midagi meie eest ära. Näiteks robottolmuimeja või kasvõi laud teevad midagi meie eest – laud hoiab endal taldrikuid ja tasse ning robot koristab tuba. See on nii aga ainult sellepärast, et me andsime robotile korralduse seda teha, robot ei otsustanud seda ise. Kui robot tapab selle käigus toas mängiva beebi, oleks rumal robotit süüdistada. Saab süüdistada inimest, kes kasutas robotit ohtlikus olukorras, või disainereid või programmeerijaid, eks? Roboti süüdistamine poleks mõistlik, sest lisaks süüdistamisele hõlmab vastutus ka kiitust. Sama tobe oleks öelda: „Tubli Roomba, sa koristasid toa väga hästi ära“, sest robotile ei lähe kiitus korda. Vastutuse teemaga kaasneb ka paljude käte probleem, mis on suurte tehniliste projektide puhul levinud probleem. Kui asjad lähevad viltu ja tekivad probleemid, siis on väga raske kedagi vastutama panna, sest projekti on kaasatud nii palju inimesi ning sageli puudub neil ülevaade kogu protsessist. Väga raske on kedagi konkreetselt süüdistada – kas lennuki alla kukkudes tuleks süüdistada hooldusmeeskonda, disainereid või pilooti? Seda nimetatakse paljude käte probleemiks, kuna projekti kallal töötab palju käsi. Vähemalt esialgu võib olla raske leida ühte inimest, kes asja eest vastutaks. Vastutust puudutavad regulatsioonid on seda probleemi oluliselt leevendanud rangelt reguleeritud sektorites, nagu lennundus või autotööstus.

TH: Minu jaoks seostub see sellega, mida Hannah Arendt kirjutas repressiivse ühiskonna kohta, kus tuleks mõelda, kas inimesi, kes teevad lihtsalt „tublilt oma tööd“, hoolimata selle tagajärgedest, peaks vastutusele võtma.

AG: Jah, kuid Arendt esitas ka väite, mis on minu jaoks väga oluline. Kui me räägime näiteks Eichmannist, siis tema probleem oli väga lihtne – asi oli tema mõtlematuses. See oli tema käitumise kõige põlastusväärsem osa.

TH: Ja siinkohal poleks mõistlik süüdistada ronge logistikas, mille eest Eichmann holokausti ajal vastutas.

AG: Just. Traagilisel kombel toimisid tema identiteet ja eetika koos vägagi operatiivselt. Vähemalt peaks mõtlema, mida sa teed! Kurjuse banaalsus seisneb selles, et Eichmann ei mõelnud selle üle, mida ta teeb. Võib-olla oleks kuriteod ikka aset leidnud, aga see on üks oluline etteheide, mida Eichmannile teha saab – ta oli mõtlematu, ta ei mõelnud oma tegevuse tagajärgede üle, väites, et järgis vaid ettekirjutusi.

TH: Mõtlesin samuti ettekirjutuste järgimise peale. Võime ette kujutada täiuslikku maailma, kus disainer käitub alati eetiliselt ja hoolivalt, pidades alati silmas ligipääsetavuse, võrdsuse, jätkusuutlikkuse jms teemasid. Kuid milline vastutus lasuks sel juhul tootmisliini tehnilistel töötajatel?

TH: Lugesin hiljuti intervjuud nõukogude Eesti lambidisaineri Kirsti Metusalaga, kelle loomingut eksporditi üle kogu Nõukogude Liidu. Tema nimi polnud laiemalt tuntud, kuid igas Eesti kodus leidus tema disainitud esemeid. Ta mainis intervjuus, et kuigi lampide disainiga tegelesid tema ja ta kaasdisainerid, siis lülitite disaini üle – täpsemalt selle üle, kui kaugel lambist lüliti juhtmel asetses – otsustasid tehase insenerid. Disaineritel polnud selles osas mingit sõnaõigust. Metusala mõte oli aga, et lülitid on otseselt seotud kasutatavusega ning kuuluvad seetõttu kahtlemata ka disaini alla.

AG: Jah, olen nõus. Ma arvan, et see käib minu teooriaga kokku selles mõttes, et tehnilised töötajad ei peaks tegelema kasutatavusega, vaid disainispetsifikatsioonide rakendamise või arendamisega. Kasutatavuse küsimus käib kindlasti disaineri pädevuse alla. Ma tahan selgitada dihhotoomiat, mida ma näen tehnilise ja professionaalse disaini vahel. Tehniline disain tegeleb peamiselt tehniliste küsimustega. Ma ei räägi siin ilust ega materjalide kvaliteedist. Sotsiaalsed või eetilised küsimused ei ole tehnilise disaini osa. Ja siis on meil professionaalne disain. Erinevus on selles, kui suurt rolli mängib siin teistega arvestamine. Tehniline teostus on mõlema puhul sarnane ja ka vajaminevad oskused peavad olema väga sarnased. Võimalik, et samad inimesed saavad ühel päeval teha tehnilist tööd ja teisel päeval toimida professionaalse disainerina. Sul oli õigus, autot projekteerides pean ma mõtlema inimese turvalisusele, aga minu peamine ülesanne on ka ettevõttele raha teenida. Minu ülesandeks ei ole kaasa aidata linna jätkusuutlikkusele. Tehnilise disainerina mõtleksin ma nii. Aga kui ma tahan tegeleda professionaalse disainiga, siis võib-olla ei saa ma enam autosid disainida nii, nagu me seda seni teinud oleme, sest see oleks vastuolus ühiskonna heaoluga. Saad aru, mida ma mõtlen?

TH: Kas meil oleks vaja mingit märgistust selle kohta, et teatud toode on disainitud teatud väärtusi silmas pidades?

TH: Relvade disainimisest keeldumine on päris spetsiifiline ja samas küllaltki lihtne näide. Suur osa tänapäeva disainist ei ole aga ilmtingimata nähtav ning seetõttu võib olla raske aru saada, millistel juhtudel – kui üldse – on tegu eetiliselt vastutustundliku disainiga. Näiteks teenindussektoris võib klient märgata, et asjad ei toimi päris nii, nagu peaks, ja süüdistada selles ebameeldivas olukorras leti taga seisvat teenindustöötajat.

AG: Jah, sul on õigus. Aga see ei muuda mu jutu mõtet, kui rääkida näiteks panganduse valdkonnast. Ma ei tea, kuidas Eestis on – te olete tõeline e-riik –, Hispaanias aga on eakatel inimestel pangakontodele ligi pääsemisega palju probleeme. Kontoreid pannakse järjest kinni, aga vanemad inimesed on harjunud just seal käima ja telleriga suhtlema, et saada abi päris inimeselt. Nüüd kästakse neil ühtäkki oma asju veebis ajada, aga nad ei oska seda teha. Asi pole ainult nende tahtmises, nad tõesti ei saa sellega hakkama, nad on digitaalselt kirjaoskamatud.

TH: Eestis on tegelikult sama lugu.

TH: Alasdair MacIntyre on sinu jaoks väga oluline autor, kellele sa oma töös järjepidevalt viitad. Ta kirjutab sisemistest ja välistest hüvedest. Kuidas on need mõisted seotud nii tehnoloogia kui ka tehnikute ja disainerite – või nagu sa just pakkusid, sotsiaalsete disainerite – vahelise eristusega?

AG: Just, ma pole temast veel rääkinud. Tehnik tegeleb tema mõistes peamiselt väliste hüvedega. Ja väliste hüvede all peetakse siin silmas raha või tasu nimel töötamist. Professionaalne disainer tegeleb aga ka sisemiste hüvedega. Ja need hüved on seotud teiste heaolu edendamisega. Seetõttu on sisemised ja välised hüved olulised nii professionaali kui ka valdkonna enda jaoks. Kuigi tehnilise töö mõttes võib paljude disainerite töö olla väga sarnane, seisneb tema mõte selles, et kui mõned disainerid tegelevad eelkõige sisemiste hüvedega, siis tehnilised disainerid peamiselt väliste hüvedega. Disaini kvaliteet, ilu või isegi kasutatavus ja ligipääsetavus võivad neile samuti olulised olla, kuid väliste hüvede puhul on need siiski teisejärgulised.

TH: Kuidas võiks tehnoloogia aidata meil sisemiste hüvedeni jõuda? Kas sotsiaalne disainer peaks tehnoloogiat rohkem enda kasuks rakendama?

AG: Nagu ma alguses ütlesin, ei saa me tehnoloogiat vältida. Ma ei räägi ainult meie igapäevasest toimimisest, me vajame tehnoloogiat ka selleks, et olla see, kes me olla tahame. Hea näide sellest on, et kui sa tahad disainer olla, on sul vaja arvutit. Selleks et samurai olla, on sul vaja teatud tüüpi mõõka, mis on valmistatud teatud tüüpi metallist.

TH: Vajame tehnoloogiat ka enda mõistmiseks ja määratlemiseks, identiteediloomeks.

AG: Just, sellepärast see meid loobki, see on osa meist. Tehnoloogia ei ole ainult instrumentaalne, sellel on ka konstitueeriv mõju, mis aitab sul saada selleks, kes sa oled. Jalgpalli mängimiseks on palli vaja, kuid pall pole ainult instrument – ilma pallita pole ka jalgpallimängu.

TH: See on osa tähendusloomest – luuletuse kirjutamiseks on pastakat vaja.