Esimest korda pöörasin ma rohkem tähelepanu „hoole“ mõistele akadeemilises kõnepruugis 2018. aastal. Põhjamaade Disainiuuringute Ühingu konverents otsis ettekandeid teemal „Kes hoolib?“.² Selle peale hakkasingi mõtlema, mida hool moe ja rõivastega seotud praktikates, sh disain, tootmine ja kasutamine, tähendab. Käesolev tekst proovib seda diskussiooni laiendada, vaadeldes hoolt parandamise ja ümberdisainimise vaatepunktist. See põhineb hooleteooriatel ning analüüsib disainer-uurijate Marta Konovalovi ja Elina Määttäneni loomingut, kes on koos minuga ka artikli eri osade kaasautoriteks.

Tekst pärineb sarjast „Riiete ja tekstiili hooldus“, millesse praeguseks kuuluvad ka artiklid „Iron while still damp“ („Triikida niiskelt“)³ ja „Cold wash, Drip dry, Do not wring“ („Pesta külmalt, rippkuivatus, väänamine keelatud“)⁴. Kuigi pealkirjad ja artiklite sisu kätkevad puhastamise praktikaid, käsitletakse tekstides ka sobivaks peetava esteetikaga seonduvat, kultuurilist omastamist ning üldisi toimevõimekuse ja vastutustundliku disainiga seotud küsimusi kliimakollapsi tingimustes. Üleskutse „õrn programm“ seostub nii pesemisel, parandamisel, hoiustamisel, disainimisel kui ka rõivaste üleüldisel kogemisel just vastutustundliku tulevikudisaini teemaga ja vajadusega enda riietega seotud praktikate ümbermõtestamise järele.

Tekst jaguneb neljaks osaks. Esimene osa seletab meie tänapäevases kontekstis lahti hoole kui moest mõtlemise viisi, välja on toodud moe ja rõivastega seotud kaasaegsed hoole diskursused. Teine ja kolmas osa vaatlevad lähemalt kahte disainipraktikat, milleks on projektide „Paranduskihid“ („Layers of Repair“)⁵ ja „Vajadused“ („Needs“)⁶ käigus sündinud uurimused. Nende kahe osa kaasautoriteks on projektide disainer-uurijad ise. Viimane osa võtab teksti kokku ning arutleb selle üle, mida taolised ettevõtmised saavad (moe)disaini uurimisele ja praktikatele pakkuda.

Rõivastega seotud hoolepraktikate puhul eksisteerib teatud keerukus, mis on omane kõigile teemadele, mida on veel vähe uuritud, reflekteeritud ja mõtestatud. Meile tuleb kiirelt pähe pesumasina õrna pesu programm, kootud kangaste tuulutamine, kommertspesuainete asemel seebipähklite kasutamine või valgete triiksärkide eluea pikendamiseks nende kraede tärgeldamine, kuid me mõtleme harva teiste hoolega seotud lähenemiste peale, mida me rõivaid disainides, hooldades või (lõpuni ära) kasutades saaksime arvesse võtta.

Viimasel ajal on hooleteemalise kirjanduse hulk jõudsalt kasvanud, sest avaldatud on teoseid, mis nihutavad fookuse naiste pärusmaaks peetavalt inimtegevuselt (loe: laste, kodu ja vanurite eest hoolitsemine) hoole kui võimsa ja keerulise agentsuse vormi suunas. Fischeri ja Tronto⁷ põhjapanev definitsioon teatab, et hool on „kõik, mida me teeme, et oma maailma alles hoida, jätkata ja parandada, et saaksime selles võimalikult hästi elada. See maailm sisaldab nii meie kehasid, meid endid kui meie keskkonda, mida kõike koos põimime keerukasse elamist toetavasse võrgustikku“.⁸ Seeläbi teadvustasid nad erinevaid inimestest kaugemale ulatuvaid vastastikuseid seoseid ja seda, kuidas hool seda kõike ühendab. Antud mõtet arendas edasi filosoof María Puig de la Bellacasa, kes uurib hoolt kui eetiliste ja poliitiliste teemadega seotud küsimust. Tema jaoks saab hoolt kokku võtta kui „[...] konkreetset hooldustööd, millel on eetilised ja tunnetega seotud tagajärjed ning mis on omavahelisi seoseid omavate maailmade jaoks poliitiliselt ülioluline“.⁹ See lähenemine jätab ruumi väljaspool inimesi asetsevale agentsele hoolele, rõhutades hoole erinevate aspektide vahelisi sagedasi pingeid, sest hoole mõju pole alati positiivne. Just see tekst on toonud teema juurde ka laiema disainiavalikkuse, mille heaks näiteks on 2019. aasta Nordesi konverents. Kuid uurimused, mis keskenduvad moele ja rõivastele, käsitledes neid nii hoole agentide kui selle käivitajatena, on ikka veel lapsekingades.¹⁰ Selles tekstis uurime hoolimist parandamise ja ümberhindamise vaatepunktist, sest need praktikad on hoolega tihedalt seotud.

Siinse artikli puhul on oluline ümberhindamise küsimus ja selle seos hoolega. Reno arvab¹¹, et ümberhindamine tähistab asjade puhul, mis on läbinud väärtuse vähenemise protsessi, neile uuesti väärtuse leidmist. Kuigi autori lähtepunktiks on jäätmed, pole selle mõttekäigu rõivastele ülekandmine eriti keeruline. Praeguses tekstis uurime kahe allpool vaadeldava projekti abil kaht väärtuse kaotamise või ümberhindamise võimalust. Esimene keskendub rõivastele, mille väärtus on kulumise ja katkimineku tõttu vähenenud ning mis ei vasta enam põhjapoolkera uudsusega seotud normatiivsetele esteetilistele eelistustele. Teine vaatleb rõivaid, mille väärtus on vähenenud stilistilise sobimatuse tõttu ning keskendub aktiivselt kasutatavates riidekappides kasutult seisvatele rõivastele ja taaskasutamise varjatud potentsiaalile. Järgnevalt läheneme neile projektidele eelkõige ümberhindamise ja hoole vaheliste seoste põhjalt.

Näitus „Jutustus pikemast suhtest“¹² uuris parandamise vaatepunktist inimeste suhet rõivaste ja tekstiilidega. Eesmärgiks oli rõivaste kasutusaja ja esteetika piiride laiendamine. Marta Konovalovi loomingut esitleti kõrvuti kulumises ja parandamises kehastunud lugudega, mis on kirja pandud selleks disainitud kaartidele. Parandamispraktika najal näidati, et parandamine kui tegevus loob süsteemi, tänu millele saavad rõivad elada oma elu ühe või mitme kasutaja käes, kellest igaüks lisab neile omaenda kihistuse. Seejuures on parandamine midagi enamat kui pelk füüsilise vormi säilitamine, sest see on ka armastust, hoolt ja isiklikku tervenemist tähistav tegevus.

 Marta Konovalov näeb tekkivat uut auku mitte kahjustuse, vaid tärkava loomingulise võimalusena. Käsitöölisena parandab ta oma isiklikke ja pereliikmetele kuuluvaid riideesemeid. Ta kasutab õmblemist, nõelumist, Šveitsi tüüpi silmamist, sashiko’st inspireeritud pisipistelist parandamist ja lappimist. Riideid, sokke, kindaid ja jalanõusid parandatakse sarnaste tehnikate abil, eesmärgiks katkiste või kulunud tekstiilipindade uuendamisvõimaluste esiletõstmine. Kõigil neil on parandused näha kihtidena, seega on parandamine toimunud vaheldumisi kulumisega. Seetõttu on neisse artefaktidesse kätketud Konovalovi isiklik lugu tekstiiliparandajana ning tema ja eseme jagatud ajalugu.

 Kuigi hoolega seotud praktikatest rääkimine on moe ja rõivaste puhul alles lapsekingades, on hoole ja parandamise vahelist sidet laialdaselt uuritud.¹³ Konovalovi projekti puhul ei pikenda parandamine mitte ainult toote eluiga ega lükka edasi tekstiili äraviskamist, vaid selles peitub ka tugev agentsus, mis mõjutab nii parandajate kui kandjate esteetilisi arusaamu. Nad hakkavad nägema kulumise – ja parandamise – jälgi rõivastel kui nende esemetega seotud suhete sügavuse väljendust.

Psühholoogiauuringud näitavad, et liigne asjade omamine mõjub halvasti.¹⁴ Inimesed omavad kordades rohkem rõivaid kui varasemate tarbimiskümnendite jooksul¹⁵ ning seda on mõjutanud online-meedia.¹⁶ Keskmise kodu panipaikade hulk seab piirangud säilitatavate rõivaste hulgale, kuid inimesed jätkavad juurdeostmist, ignoreerides oma kodude füüsilisi piiranguid.¹⁷

Aastase projekti ja näituse „Lainavaate“¹⁸ jooksul uuris Elina Määttänen uute riidekappi lisanduvate riietusesemete abil omamistunde teket. „Lainavaate“ puhul kingiti kümnele osalejale paar ümberdisainitud teksapükse, mida nood pidid aasta jooksul vähemalt 30 korda kandma. Teksapükste kandmisele keskendumine viis Määttäneni selleni, et ta sai lõpetada riiete ostmise. Kuna ta oli kõrvaldanud ostmise võimaluse, sai ta tegeleda riietega, mida juba omas. Ideaalide ja fantaasiate asemel võis ta mõelda igapäevasele riietumisele. Päevast päeva kantud rõivaste fotodena jäädvustamine ja enamiku hooajaks mittesobilike riiete ärapakkimine aitasid tal paremini tutvuda oma garderoobi ja selle võimalustega ning riiete omavahelise suhestumisega, sest sedasi oli tal neid korraga valimiseks ja uurimiseks vähem väljas. Tema käitumine oma riiete suhtes arenes ning ta avastas reaalseid vajadusi, mille põhjal riietumist lihtsamaks muuta ja mille abil oma riidekapi sisu ühtlasemalt kasutada.

Tasub vaadelda ka seda, kuidas riidekapi väljavoolu sulgemine muudab meie kiindumust oma riietesse. Määttäneni 2024. aasta disaini-uurimusprojekt „Vajadused“ („Needs“) tegeleb just garderoobi ootel oleva osaga ja hindab ümber puhkavaid rõivaesemeid, sulgedes niiviisi riidekapi väljavoolu.

„Vajadustes“¹⁹ proovis Määttänen luua igavest riidekappi, mis põhineks olemasolevatel, kuid tema elustiiliga mittesobituvatel asjadel, mida saab ümber disainida sobituvateks esemeteks. Näiteks trikookleite bodideks muutes, tehes kahest mantlist ühe, kuid parema, või muutes kootud kampsunid ümbermõtestamise tulemusena kleidiks. Lisaks enda garderoobis seisma jäänud materjalidele kasutas ta seejuures ka taaskasutuspoodidest leitud vahendeid.

Väidame, et hool on ülioluline komponent hoidmaks elus suhteid igapäevaselt kasutatavate riietusesemetega. Me teame, et riietus omab inimeste eest hoolitsemisel erinevaid agentsuse vorme, näiteks kaitstes meid ilmastiku eest või toetades meid haigustest taastumise ajal – kokkuvõttes tekib sellest koostööst sümbiootiline kommunikatsioon. Mis on aga õrna pesu programmi valimise kõrval need muud võimalused, mille abil saame hoolitseda oma riiete eest? Siin võibki disain olla see tööriist, mille abil laiendada, arutada ja isegi vastu hakata riietega seotud hoolepraktikatele. Kaks projekti tõestasid meile, et asjad, millega omame suhet, on valmis ka ise mõjutama seda, kuidas me laiemalt maailma suhtume. Hoolepõhise disaini või disainipõhise hoole abil²⁰ saame toetada tugevamaid ja hoolivamaid suhteid inimeste ja disainitud asjade vahel.

Tunnistame, et need ettepanekud on piiratud. Eraldiseisvana ei saa ükski neist praktikatest muuta moe- ja rõivasüsteemide globaalset mõju. Kuid koos teiste hoolepõhiste lähenemistega võivad nad luua uusi arusaamu sellest, kuidas inimeste ja (disainitud) asjade vahelised suhted saavad meid viia vastutustundlikuma tuleviku poole.