Avaldatud 14.06.2024
Carlo Canún on Mehhiko päritolu graafiline disainer. 2023. aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga graafilise disaini erialal. Samal aastal pälvis ta oma lõputöö „Glory Holes“ („Hiilgeauk“) ja projekti „Infected Lexicon of Language“ („Nakatunud keeleleksikon“) eest EKA Noore disaineri preemia. Ta tunneb huvi selliste keelevormide nagu kuulujuttude, müütide, valede ja luiskelugude vastu, kasutades neid vahendina infoallikate ja nende kallutatuse küsimuse alla seadmiseks. Samuti vaidlustab ta oma loomingus teadmiste loomise meetodeid ning uurib kvääriajalugu ja -identiteete alternatiivsetes narratiivi-, suhtlus- ja dokumentatsioonivormides.
Olen viimasel ajal olnud ametis sellega, et uurida välja kõik oma eksi uue poiss-sõbra kohta: Kuidas ta räägib? Kuidas ta kepib? Kui suur tal on? Kas talle meeldib lugeda? Mida ta loeb? On ta targem kui mina?
„Borroughs defineerib paranoiat kui „kõikide faktide teadmist“.“1 Inimkonnal on olnud kinnismõte seoses absoluutse teadmisega, kujutelmaga kohast, kuhu on sarnaselt Borgese Paabeli raamatukoguga kogutud kokku kõik maailma tarkused. Püüame kõike kontrollida – ja nagu lugedeski – otsime alati otseteid, mis aitaksid meil jõuda vastusteni meie küsimustele: „100 raamatut, mida enne surma lugeda“, „Dua Lipa selle kuu raamatud“, „10 raamatut, mida lugeda, kui oled power bottom“2...
„Kui ma kolme aasta eest New York Times Magazine’is geikirjanduse hetkeseisust artikli avaldasin, sain pärast seda kümneid kirju õpetajatelt, kes palusid mult lugemisnimekirja […]. Mõned neist kahtlesid, milliseid lesbi- ja geiraamatuid peaks klassikaks pidama. […] Mina ise pooldan kirjanduse desakraliseerimist, kogu kaanoni kontseptsiooni tühistamist, lahtilaskmist ideest, et on olemas mingi raamatute põhivara. Kaanon on inimestele, kellele ei meeldi lugeda […]. Kõik tõelised lugemishuvilised tahavad leida üha rohkem raamatuid, mida lugeda, mitte üha vähem.“3
Hiljem pakub ta veel välja, et peaksime tegelema sellega, kuidas lugeda, mitte mida lugeda. Meie kväär loomus nõuab, et me „konventsionaalse“ ümber mõtestaks. Et me mõtestaks ümber armastuse, suhted, keele ja selle, kuidas me kepime. „Normid ei valitse meid, meie asi on endale uusi norme luua.“4
Tean, et olen alati gei olnud. Mäletan, kuidas ma juba noore poisina mehi ihaldasin. Geipornoajakirja enda haardeulatusse saada tundus toona peaaegu võimatu, aga ma olin kaval. Üks telenäitlejanna poseeris sel ajal ühe pornoajakirja kaanel, kõigis ajaleheputkades olid selle reklaamid üleval. Ma teadsin, et ta oli mu isa sõbranna, niisiis teesklesin, et olen temast sisse võetud. Ilmselt see rõõmustas mu isa pärast mu nukkudega mängimise perioodi. Ta ei toonud mulle lihtsalt ajakirja, vaid selle autogrammiga eksemplari. Lõikasin kodus kõik meeste pildid välja ja kleepisin kaustikusse. Meisterdasin ise oma pornoajakirja.
See, kuidas me kvääriajalugu loeme, loome ja avaldame, vajab samuti ümbermõtestamist, et hoida alal minevikku ja luua tulevikku.
„[…] veel üks rõõme, mis geiks olemisega kaasneb, on enda filosoofilise poole väljaarendamine. Kui heteroseksuaalid võivad kujuteldavasti suureks kasvada, ilma et peaksid oma eesmärkide ja ajendite üle pikemalt juurdlema, siis homoseksuaalidel tuleb kõik otsast lõpuni läbi mõelda.“5
Viimased kaks raamatut, millest ma pea kinnismõteteni vaimustunud olen olnud, on jõudnud minuni tänu sellele, et olen gei: Derek McCormacki „Castle Faggot“ (2020) ja Edmund White’i „The Burning Library. Writings on Art, Politics and Sexuality 1969–1993“ (1994). Need ei sattunud minu kätte juhuslikult, mõlemad neist olid kingitused mulle kallitelt inimestelt. „Castle Faggoti“ pühendus sisaldab minu kirjeldust: „[…] armsale friigile, kellel on jube huumorimeel.“ „The Burning Library“ pühendus viitab teatud ajahetkele: „Palju õnne lõpetamise puhul, Carlo!“. Need kaks raamatut moodustavad olulise osa nii minu füüsilisest kui mõttelisest raamatukogust.
Mõtteline raamatukogu koosneb sidemetest, seostest ja sündmustest, mis meie lugemisi mõjutavad ja neid lisainfoga rikastavad. Mõttelisel raamatukogul puuduvad ranged vormid ja see võib iga kell muuta või ületada füüsilise raamatukogu püsiva loomusega kaasnevaid piire. Seal saab talletada ka asju, mida füüsilises raamatukogus ei saa: kuulujutte, tundeid ja kogemusi. See on seotud identiteediga. Minu mõtteline raamatukogu mäletab, kuidas ma lugesin kord, et John Cage oli kapigei. See infokild muutis seda, kuidas ma tajun tema kinnismõtet seoses vaikusega.
Hiljuti tekkis mul kinnismõte ühe tüübiga seoses. Talle ei meeldinud lugeda, samuti ei meeldinud talle mehed. Just võimatus temaga koos olla muutis ta nii ihaldusväärseks. Samasugune tunne on mul Henrik Oleseni teosega „Some Faggy Gestures“, mida mul ei ole. Teadmine, et see maksab nüüd oma kõige odavamas versioonis 339 dollarit ja 16 senti, muudab minu mälestuse sellest veelgi väärtuslikumaks. Vaatan ikka ja jälle oma telefonist selle pilte, mis ma EKA graafilise disaini osakonna raamatukogus tegin.
Neil asjadel, mille järele me õhkame, kuid mida meil ei ole, on teatav lumm. See laieneb ka meie teadmisjanule. Näiteks kuulujutud mõjuvad köitvalt just seetõttu, et saame nende kaudu teada midagi, mida varem ei teadnud. Tõmmates paralleele ihaldatud, kuid kättesaamatute inimeste ja kvääriajaloo tühimike vahele, mõistame, et mõlemad põhinevad kujutlusvõimel ja erinevatel tõlgendustel. Samamoodi kuidas me fantaseerime kellestki kättesaamatust, kasutame me oma tundeid, emotsioone ja unistusi ka selleks, et kujutleda kvääriajaloo tühimikke enda omadena.
Mul tekkis kinnismõte seoses kinnismõttelisusega. Isegi mu algorütm tabas selle ära. Minuni jõuavad endiselt sellekohased eneseabi TikToki videod: „Kinnismõtted tekivad vaid siis, kui keegi on meile kättesaamatu. Kui partner on päriselt sinuga, nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui vaimselt, pole kinnismõtetele kohta. Nii et kui keegi on sulle kinnismõtteks saanud, on sul suure tõenäosusega kinnismõte hoopis teid eraldava tühimiku osas.“6
Samal ajal, kui ma kinnismõttelise käitumise tagamaid uurisin ja enda fantaasia edasi arendamiseks materjali kogusin, andis see „põrmumine“ (crash)7 ka suuna kõigele, mida ma tol hetkel tarbisin: lugesin Dennis Cooperi romaani „The Sluts“, lugesin teist korda „Lolitat“.
„[…] Gregg Bordowitz on propageerinud „liiderlikku“ lugemist, kus sa lubad impulsiivselt mõnel „isehakanud“ raamatul üle sõita endale varem seatud lugemisplaanidest näiteks sel lihtsal põhjusel, et mõni sõber mainib jutu sees, kuidas ta seda parasjagu loeb ja sellest vaimustuses on. See paneb mind mõtlema kõige võimsamale lugemise vormile – lugemisele kui flirdile või kui info kogumisele kellegi kohta, keda sa armastad või ihaldad, kellegi kohta, kes sinu fantaasiates figureerib.“8
Minu lugemine muutus üleni liiderlikuks, kuid erinevalt Moyra tähelepanekutest põhjustasin ma seda ise. Panin enda jaoks kokku Malraux’ „kujuteldava muuseumi“ sarnase raamatukogu, mis toimis ainult minu fantaasiates. Mõtlesin välja isegi mõned raamatupealkirjad, nagu „Crashing Overload“, ja lõin oma kujuteldava raamatukogu. Viimase – nagu fantaasiategi – puhul on see hea asi, et kõike on võimalik uuesti luua. Seal on piisavalt ruumi, et täita seda kõigega, mida meie hing ihaldab. Selle infrastruktuuri kujundavad meie unistused.
„Võin olla su kallim päris elus, kullake
Võin elada sinu unistustes
Võin olla see, kellena sa mind vajad
Kas sa täidaksid mu fantaasiad?
Oled just see, mida vajan
Kas sa täidaksid mu fantaasiad, kullake?
Oled just see, mida vajan
Võin olla see, kellena sa mind vajad
Ütle lihtsalt, mida sa vajad“9
Lugu „Kerosene!“ saatis seda perioodi minu elus. Nagu Yves Tumor laulab, on meil võime muuta end selleks, kelleks tahame vastavalt meie ihadele. Ka lugemise akt kannab endas transformatiivset võimet. Minu 25. märtsi 2024 horoskoobis seisis: „Kui sul on tunne, et elu kasvab üle pea, on sul võimalik üle kolida oma lemmikraamatute maailma.“ Just nagu narratiivid võivad seguneda reaalsusega, võib ka teksti tähendus muutuda vastavalt kontekstile. Lugemine on alati läbi põimunud teistest tegevustest, ta ei saa eksisteerida eraldi.
Käisin väljas ühe kutiga, kes mulle eriti ei meeldinud: ta oli liiga optimistlik ja naeratas ülemäära palju. Minu huvi tema vastu kahanes tasahaaval, kuni ta mainis, et üks ta lemmikraamatuid on James Baldwini „Giovanni tuba“. Ütlesin talle, et mulle meeldis selle lõpp. Mis viis selleni, et me keppisime. Tulime mõlemad mu kõhule. Sel ajal, kui mina parajasti „laadungitasin“ (loading)10, tõi ta „Giovanni toa“ ja hakkas lugema:
„Hommik vajutab mu õlgadele lootuse ängistava koorma ja ma võtan Jacques’i saadetud sinise ümbriku ning kisun selle pikkamööda tükkideks. Jälgin neid tuule käes keerlemas ja vaatan, kuidas puhang nad eemale kannab. Kui ma aga ümber pöördun ja ootajate poole suundun, puhub iil mõned tükid minu peale tagasi. LÕPP“11
Mulle tundus, nagu ta oleks seda eelnevalt harjutanud. Mu kõht tõmbus pingule, samal ajal kui jobi sellel kuivama hakkas. Tundsin õõva.
Spontaansetest lugemistest on saanud minu lemmikud. „[...] teadmised ei peitu tekstide ega info kuhjamises ega raamatus endas, vaid lehelt saadud kogemustes, mis on taas kogemusteks muudetud […].“12 Asi ei ole enam pelgalt tekstis, vaid kõiges, mis selle ümber aset leiab, sealhulgas juhuse keerdkäikudes.
Tähistame ühe sõbrannaga geiklubis minu sünnipäeva. Oleme üleriietunud. Selles mõttes, et meil on liiga palju riideid seljas. Teeme tantsimisse pausi ja liigume ruumi ainsa akna juurde. Selle järgi, kuidas valgus läbi tumendatud aknaklaasi sisse paistab, võib arvata, et on juba keskpäev. Arutades mu praeguse suhte hetkeseisu üle, meenub mu sõbrannale kunstiajaloolase intervjuu kunstnikuga kogumikust „On Display and Questioned“, mis teemaga haakub. Ta loeb oma telefonist:
„Intervjueerija küsib:
„„The Same“ („Sama“) illustreerib sinu teooriat, mille kohaselt kipuvad geimehed suhetes ühesugusteks muutuma või isegi üheks saama. Ja sa väljendad seda võltsalgebralise sümboliga, kus 2 ja 1 on kokku sulanud.“
Kunstnik vastab:
„Veel ekstreemsemal tasandil on nad justkui kilud karbis, mida on siis võimalik tellida ja vastavalt tujule avada. Või nagu „Spam“ lihakonservid, mis püsivad karbis ja väljuvad sealt ühtse üksusena – soovi korral saab seda tükeldada, kuid see „lahjendab“ ka selle osadeks olevaid üksikisikuid. Piirjooned kehade vahelt on kadunud, see on lihtsalt üks homogeniseeritud käntsakas.““13
Lugemist saadavad taustal vaevu kostev tehnomuusika ja poolpaljad klubikülastajad, kes on ehtinud end rakmete, tillitrakside ja pesuga. Mõtlen tahtmatult „Castle Faggotile“: „Pede poob end üles – ta on sisekujunduselement; pede lõikab veenid läbi – ta on sisekujunduselement; pede laseb endale kuuli pähe – ta on sisekujunduselement. Kuidas kutsuda lühtri küljest rippuvat pedet? Crystal (Kristall).“14
Samal ajal, kui ta edasi luges, oli mul tunne, nagu ma hõljuks. Sõbranna arvas, et mul on lugemisest kõrini saanud, kuid ma polnud võimeline vastama. Kogu see hetk mõjus mingisuguse illusioonina. Korraks tekkis mul kahtlus, kas me ei vaata lihtsalt kodus pornot, kuid siis tundsin, kuidas aknast tulvav päike mu nahka kõrvetas.
„Intervjueerija küsib:
„Milliste märkide järgi võib aru saada, et oled hakanud oma poiss-sõbraks muutuma?
Kunstnik vastab:
„Mida suurem on seotus, seda vähem jäädakse iseendaks ning mõlemad hakkavad teineteise identiteeti ja iseloomuomadusi üle võtma. Lõpuks jõuab see punkti, kus omavaheline dünaamika seisneb taaskasutuses ning mõlemad osapooled muutuvad vastastikku teineteiseks mudases ja sogases kähmluses. Omistad oma ebameeldivad isikuomadused partnerile, kes on omakorda sina, ja vastupidi, nii et kokkuvõttes on lihtsam olla üks.““15
Äkitselt meenuvad mulle kõik korrad, kui keegi on öelnud, et mina ja mu poiss-sõber näeme sarnased välja. See kasvab kiirelt üle hirmutavaks mõtteks: oleme tõesti üheks saamas. Kuid selle asemel, et lasta sellel mõttel oma päev ära rikkuda, lisan hoopis uue sõna oma „Nakatunud keeleleksikoni“: „lovevol“ (‘armastarenema’), mõtlen ma.
Naasen reaalsusesse, kui sõbranna küsib, kas me peaks tagasi tantsima minema.
Jõuan otsusele: kui homoseksuaalsus määrab mu maailma, siis võib see vabalt määrata ka tekste, mida ma loen.16
Viited
- White, Edmund, This is Not a Mammal, kogumikus The Burning Library. Writings on Art, Politics and Sexuality 1969–1993 (Picador: London, 1995), lk 111.
- Bottom (‘tagumik’, ‘alumine’) on homoseksuaalses vahekorras penetreeritav partner. Heteronormatiivse seksi vaatenurgast lähtuvalt peetakse teda stereotüüpselt alluvaks pooleks. Power bottom on aga dominantne vastuvõtja.
- White, lk 375.
- White, lk 34.
- White, lk 34.
- @momentary_existentialism, “I think obsession is only able to happen when someone is unavailable to us“, Instagrami postitus, 02.03.2024, <https://www.instagram.com/reel/C4BEEOECG9h/?igsh=dmZ2NHd3a2VjdDln>
- Crash / crashing: verb, nimisõna. [Autori enda välja mõeldud termin.] Armumine kellessegi, kes ei ole sinuga samast seksuaalsest sättumusest. – Nakatunud keeleleksikon <www.infectedlexiconoflanguage.xyz>
- Davey, Moyra, The Problem of Reading, teoses Index Cards (Fitzcarraldo Editions: London, 2020), lk 229.
- Tumor, Yves, Kerosene!, 4. lugu CD-lt Heaven to a Tortured Mind. Warp Records, 2020.
- Loading: verb. [Autori enda välja mõeldud termin.] Ootamine, et keegi sulle WC-paberit tooks, kui sa spermaga kaetud oled. – Nakatunud keeleleksikon <www.infectedlexiconoflanguage.xyz>
- Baldwin, James, Giovanni’s Room (London: Penguin Classics, 2000), lk 163. Giovanni tuba, tlk Ursula Põks (Tallinn: Kirjastus Perioodika, 1993), lk 173.
- Manguel, Alberto La biblioteca de noche (Madrid: Alianza editorial, 2022), lk 121–122.
- On Display and Questioned. Two exhibitions by Alex Vivian; two interviews with Alex Vivian (Tallinn, 2023), lk 104.
- McCormack, Derek, Castle Faggot (Semiotext(e): South Pasadena, 2020), lk 19.
- On Display and Questioned. Two exhibitions by Alex Vivian; two interviews with Alex Vivian (Tallinn, 2023), lk 104.
- Parafraas tsitaadist: „Ma räägin Lynne Sharon Schwartzist, kes ütles „John Cage’i printsiibile“ viidates, et kui juhuslikkus määrab maailma, võib see samahästi määrata ka tekste, mida ma loen.“ – Moyra Davey, The problem of reading teoses Index Cards, lk 238.